Tallinna Õpetajate Maja kuues peitus valitsus ja kasiino
17.11.2008 Josef Kats / Pealinn
EV valitsusresidentside pikas nimekirjas oli just üks veel puudu. Võimalik, et kõige tagasihoidlikum – hoone aadressil Raekoja plats 14.
Hoolimata oma küllaltki “nooruslikust” väljanägemisest, võib see kolmekorruseline klassitsistlikus stiilis maja Raekoja platsi idaküljel pidada end õigusega vanimaks hooneks teda ümbritsevas ansamblis. See ei ole nali – esmakordselt märgitakse kõnealusel kohal seisnud hoonet 1333. aastal. Jutt käis laohoonest, tõenäoliselt kivist laoruumist. XIV sajandi lõpul meenutatakse ehitist jälle, seekord juba elumajana. Suure tõenäosusega võib oletada, et jutt käib kahest ilmselt ühendatud majast, eluhoonest ja panipaigast.
1766. aastal läks maja pärast keerukaid kombinatsioone eraomanike käest riigi kätte. Hiljem muutus hoone linnaeramuks, mille saalid ja salongid on kaunistatud rikkaliku maalikoguga alates barokist kuni klassitsistliku stiilini. Kallis mööbel, pottahjud – nüüd oli all-linnal ka Toompeale midagi ette näidata.
Maja linna peaväljakul anti sõjalisele juhtkonnale, siin sai peavarju mereväeohvitseride kogu. XX sajandi alguses liitus maja nimele lisand “talvine” – suvise aja veetsid härrased ohvitserid puitpaviljonis praeguse Luigetiigi ääres Kadriorus.
Ministeerium einelauas
Ohvitseride kogu funktsioone ei kaotanud see hoone Raekoja platsil pooleteise sajandi jooksul. Vaid väline ilme muutus sõltuvalt sellest, mida mingil ajal ilusaks peeti. XIX sajandi kolmekümnendatel aastatel vahetas “lootusetult vananenud” baroki välja klassitsismi provintslik, kodanlik variant. Selle viimase ümberehitusega omandatud ilme on hoone säilitanud meie päevini. Ainsa kaotusena tuleb mainida peentele malmsammastele toetuvat teise korruse kerget rõdu.
Tsiviilisikud tungisid ohvitseride kogu katuse alla täpselt 90 aastat tagasi. Saksamaal 1918. aasta novembris puhkenud revolutsioon sundis Faterland’i tagasi pöörduma Tallinnas kaheksa ja pool kuud end täiesti koduselt tundnud keisrivägesid. Novembri esimese dekaadi lõpus olid Saksa okupatsioonivõimud andnud riigi valitsemise üle Eesti Vabariigi ajutisele valitsusele. Miks valiti asukohaks just see maja, pole raske mõista. Ühtegi teist nii esinduslikku maja polnud lihtsalt võtta: Toompea loss oli veel paruni valduses, kuberneri residents Toompea lossis oleks aga liiga kitsaks jäänud.
Nagu kirjutas oma mälestustes Eesti esimene siseminister August Peet, oli selles hoones saalid nõupidamiste tarvis ning toad ministeeriumidele. Töötati nii endise einelaua kui ka söögitoa laudade taga. Kusjuures esialgu tuli nii ministritel kui nende alluvatel viibida selles hoones terveid ööpäevi. Peedi mälestuste põhjal olid ajad nii rahutud, et minna pärast päikeseloojangut mööda Tallinna pimedaid tänavaid koju oleks olnud ohtlik isegi riigi esimestele meestele. “Nii mõnedki korrad ööbisime Konstantin Pätsiga ühes toas, põrandale laotatud õlgedel,” meenutab Peet oma memuaarides.
Kasiino kui muuseum
Valitsushoonena jäi selle Raekoja platsi maja biograafia lühikeseks. Pärast seda, kui mahapõlenud konvendihoone vundamendile Toompeal ehitati praegune riigikogu hoone, läks valitsus Toompeale. Ministeeriumid said samuti igaüks endale kusagil koha. Raekoja platsi äärsesse hoonesse tulid jälle sõjaväelased – nüüd nimetati maja ohvitseride kasiinoks. Niisiis toimus tõenäoliselt just siin ohvitseride ball, mida on nii eredalt kujutatud hiljuti valminud filmis “Detsembrikuumus”.
1930. aastate alguses avanes selle maja ajaloos taas uus lehekülg – hoone sellesse ossa, mis ulatub Vene tänavale, kolis Eesti sõjamuuseum.
Ohvitseride kasiinogi pidi kolima avaramatesse ruumidesse, uue hoone ehitus Sakala tänaval algas 1930. aastate lõpul. Valmis ehitati see maja alles pärast sõda ning siis juba poliitharidusmajaks. Raekoja platsi maja aga vahetas viimast korda oma sõjaväelase vormiriietuse tsiviilkostüümi vastu 1952. aastal, kui siia tehti teadus- ja haridustöötajate maja, millest oli veel vaid väga lühike tee praeguse Õpetajate majani.
EV valitsusresidentside pikas nimekirjas oli just üks veel puudu. Võimalik, et kõige tagasihoidlikum – hoone aadressil Raekoja plats 14.
Hoolimata oma küllaltki “nooruslikust” väljanägemisest, võib see kolmekorruseline klassitsistlikus stiilis maja Raekoja platsi idaküljel pidada end õigusega vanimaks hooneks teda ümbritsevas ansamblis. See ei ole nali – esmakordselt märgitakse kõnealusel kohal seisnud hoonet 1333. aastal. Jutt käis laohoonest, tõenäoliselt kivist laoruumist. XIV sajandi lõpul meenutatakse ehitist jälle, seekord juba elumajana. Suure tõenäosusega võib oletada, et jutt käib kahest ilmselt ühendatud majast, eluhoonest ja panipaigast.
1766. aastal läks maja pärast keerukaid kombinatsioone eraomanike käest riigi kätte. Hiljem muutus hoone linnaeramuks, mille saalid ja salongid on kaunistatud rikkaliku maalikoguga alates barokist kuni klassitsistliku stiilini. Kallis mööbel, pottahjud – nüüd oli all-linnal ka Toompeale midagi ette näidata.
Maja linna peaväljakul anti sõjalisele juhtkonnale, siin sai peavarju mereväeohvitseride kogu. XX sajandi alguses liitus maja nimele lisand “talvine” – suvise aja veetsid härrased ohvitserid puitpaviljonis praeguse Luigetiigi ääres Kadriorus.
Ministeerium einelauas
Ohvitseride kogu funktsioone ei kaotanud see hoone Raekoja platsil pooleteise sajandi jooksul. Vaid väline ilme muutus sõltuvalt sellest, mida mingil ajal ilusaks peeti. XIX sajandi kolmekümnendatel aastatel vahetas “lootusetult vananenud” baroki välja klassitsismi provintslik, kodanlik variant. Selle viimase ümberehitusega omandatud ilme on hoone säilitanud meie päevini. Ainsa kaotusena tuleb mainida peentele malmsammastele toetuvat teise korruse kerget rõdu.
Tsiviilisikud tungisid ohvitseride kogu katuse alla täpselt 90 aastat tagasi. Saksamaal 1918. aasta novembris puhkenud revolutsioon sundis Faterland’i tagasi pöörduma Tallinnas kaheksa ja pool kuud end täiesti koduselt tundnud keisrivägesid. Novembri esimese dekaadi lõpus olid Saksa okupatsioonivõimud andnud riigi valitsemise üle Eesti Vabariigi ajutisele valitsusele. Miks valiti asukohaks just see maja, pole raske mõista. Ühtegi teist nii esinduslikku maja polnud lihtsalt võtta: Toompea loss oli veel paruni valduses, kuberneri residents Toompea lossis oleks aga liiga kitsaks jäänud.
Nagu kirjutas oma mälestustes Eesti esimene siseminister August Peet, oli selles hoones saalid nõupidamiste tarvis ning toad ministeeriumidele. Töötati nii endise einelaua kui ka söögitoa laudade taga. Kusjuures esialgu tuli nii ministritel kui nende alluvatel viibida selles hoones terveid ööpäevi. Peedi mälestuste põhjal olid ajad nii rahutud, et minna pärast päikeseloojangut mööda Tallinna pimedaid tänavaid koju oleks olnud ohtlik isegi riigi esimestele meestele. “Nii mõnedki korrad ööbisime Konstantin Pätsiga ühes toas, põrandale laotatud õlgedel,” meenutab Peet oma memuaarides.
Kasiino kui muuseum
Valitsushoonena jäi selle Raekoja platsi maja biograafia lühikeseks. Pärast seda, kui mahapõlenud konvendihoone vundamendile Toompeal ehitati praegune riigikogu hoone, läks valitsus Toompeale. Ministeeriumid said samuti igaüks endale kusagil koha. Raekoja platsi äärsesse hoonesse tulid jälle sõjaväelased – nüüd nimetati maja ohvitseride kasiinoks. Niisiis toimus tõenäoliselt just siin ohvitseride ball, mida on nii eredalt kujutatud hiljuti valminud filmis “Detsembrikuumus”.
1930. aastate alguses avanes selle maja ajaloos taas uus lehekülg – hoone sellesse ossa, mis ulatub Vene tänavale, kolis Eesti sõjamuuseum.
Ohvitseride kasiinogi pidi kolima avaramatesse ruumidesse, uue hoone ehitus Sakala tänaval algas 1930. aastate lõpul. Valmis ehitati see maja alles pärast sõda ning siis juba poliitharidusmajaks. Raekoja platsi maja aga vahetas viimast korda oma sõjaväelase vormiriietuse tsiviilkostüümi vastu 1952. aastal, kui siia tehti teadus- ja haridustöötajate maja, millest oli veel vaid väga lühike tee praeguse Õpetajate majani.