Igaüks võib hakata maalikunstnikuks! Kas tõesti?
Tekst: Epp Reinmets (Nipiraamat)
Enne seda, kui ma Tallinna Vanalinnas asuvasse Õpetajate Majja kunstnik Tiiu Piiburi meditatiivse õlimaali kursusele torman, tunnistan toimetuses arglikult, et olen tegelikult puutunud kunstiga kokku rohkem kui keskmine inimene. Omal ajal panid minu vanemad mind kunstikallakuga kooli õppima, eks ikka lootuses, et see minust andeka kunstniku voolib. No ei voolinud.
Antud eksperimendi juures tasub seda fakti pigem eirata, sest peale kahteteist pikka kooliaastat otsustasin elus hoopis teise suuna võtta ja kunstiakadeemia asemel filoloogi hariduse valida. Nähes enda ümber igapäevaselt tõeliselt andekaid noori kunstnikke, leidsin, et kui ikkagi tõelist annet ei ole, siis pole mõtet ka punnitada ja nälgivaks pintsliliigutajaks hakata.
Ma suisa lubasin, et ei võta enam kunagi pintslit kätte, sest päris ausalt öelda olin kogu selles kunstivärgis ikka tõeliselt kehv.
Seetõttu oli mu hirm lõuendil mingi käkk kokku keerata – millise mure peale kõik teised kursusel viibijad ühises laulukooris naerda itsitavad – isegi suurem kui inimesel, kes maalimisega varem kokku puutunud ei ole.
Raske esimene samm
Tegelikult tulebki endas ületada üks peamine barjäär ja astuda esimene samm – üle kunstikursuse ukseläve. Sealt edasi läheb üldiselt kõik juba väga positiivses ja julgustavas õhkkonnas, nendin ma, kui mõningase hilinemisega (piinlik küll!) maalikursusele jõuan ja peale lühikest tutvustavat ringi kursust juhendava kunstniku Tiiu Piiburi meditatiivset sissejuhatust kuulama asun.
Tiiu paneb linnulauluplaadi mängima ja räägib/asub hästi rahustaval toonil meie mõtteid suvistele ilusatele sündmustele suunama. „Mõelge mõne suvise hetke peale, kus te olite tõeliselt õnnelik. Nüüd võtke see tunne...“ jutustab Tiiu.
See meditatsioon oli minu jaoks täiesti uus asi, olen ikka pigem aktiivse füüsilise maandamise poolt olnud...
Kui mina näen ikka üsna palju vaeva, et mõtted töölt ära kiskuda ja ennast teisele lainele lülitada, siis ülejäänud kaheksale maalihuvilisele tundub juhendaja rahulik hääletoon mõjuvat. Mõni sulgeb silmad, teine suunab pilgu kaugusesse ja kõik üritavad juhendaja palvel headesse mõtetesse pugeda.
Mina aga lonksan närviliselt kuuma teed ja püüan pingsalt meenutada, mida ma üldse viimasel ajal peale töö olen teinud...
Ja siis saabus ingel
Järgmine ülesanne: kanda oma emotsioonid lõuendile. No kuidas ma seda teen, kui pole mõtete manamisegagi kuhugi jõudnud? Õnneks on Tiiu võtnud kaasa ka väga suure koguse loodusfotosid, mis läksid inpiratsioonivaesuse korral enamiku seas koheselt loosi.
„Algajate jaoks on mingi näitefoto väga heaks toetuseks, kergem on ju ikka midagi maha joonistada,“ selgitab Tiiu. Nii et liblikate, lillede või päikeseloojangu pilt näpus, suundume kõik nagu tublid koolilapsed õlituubide ja pintslitega kaetud laua juurde ning täidame juhendaja oskuslikul abil oma värvipaletid.
Varem õliga kaetud lõuend läigib kannatamatult laual ja ootab, millal teda värvidega katma asutakse. Loodus? Või nii? Ma pole kunagi suur looduse joonistaja olnud, pigem tuleb välja kõik, mis abstraktne. Ma tunnen ise ka, kuidas mu ilme iga hetkega aina murelikumaks muutub...
Ja siis ma nägin ilmutust! Või peaaegu ilmutust – fotot, millel müstiline inglitiibadega poiss mäenõlval kõndimas. Maalimine võis alata.
Nüüd on kõik rikutud
Samal ajal kui kõik kursusel osalejad nohisedes ja pintsli krabinal oma töö kallal nokitsevad, jõuab tõeliselt abivalmis ja julgustav Tiiu kõigi juurde. „ Oih, sa ju nüüd kraabid pintsliga liiga tugevalt, katsu natuke õrnemalt,“ annab ta nõu mu pinginaabrile. „Aga kui sa lisaksid siia natuke sinist, hakkaks see nurk ka elama,“ kostab teise laua äärest.
Endale teadvustamata, mis pintsliga mida teha tuleb või kuidas värvid omavahel kokku käivad, uhan ma molberti risti-rasti värvilaike täis ja saan kõrvalseisjatelt kiita. Õlivärv on nii huvitav vahend, et isegi kui värv on pinnale kaetud, siis saab seda jooksvalt nii mitu korda muuta, et ilme muutub totaalselt igast pintslitõmbest. Ma olen vaimustunud.
Juhendaja julgustus ja kiitus tõstab mu enesetunnet märgatavalt... aga no ei lähe palju, kui see taas porri vajub. „Aga vaata, võta lihtsalt lapp ja pühi see värvilaik maha,“ tuleb Tiiu õnnetule inglijoonistajale appi. Kergelt kohmetunud olekuga avastangi, et mis valesti, selle saab lapiga minema uhada. Ja siis reipalt uus värv peale ning kõik hakkabki palju huvitavamalt kumama!
Ühel hetkel kaob tahtmine pingsalt näitefotot kopeerida ja võimust võtab tõeline hasart maalida oma tundeid ja nägemust
Jess, kunstnik minu sees ärkas ellu, tunnistan endamisi hämminguga. Tagantjärgi pilti vaadates ei suuda ma ise ka uskuda, et millegi sellisega hakkama sain. Kas tõesti on minu maalitud? Uhkusega kavatsen oma inglikujutisega õlimaali kodus aukohale riputada.
Ja heal meelel julgustan ma ka kõige skeptilisemaid: minge Õpetajate Maja maalikursustele – ilus õlimaal valmis teha on maailma kõige lihtsam asi.
SIDEBAR
Maalimise asemel!
Kellele maalimine siiski kontimurdev või pisut arusaamatu tundub, leiab Õpetajate Majast ka teisi väga põnevaid kursusi.
17.01 Kodukujundaja ABC
23.01 Tervendav jooga ja dünaamilised meditatsioonid
25.01 Natüürmort õlivärvidega
25.01 Praktilise psühholoogia ABC
31.01 Meigikooli Meistriklass
01.02 Keraamika töötuba
02.02 Kuidas muuta oma elu meelepäraseks ja läbi selle jõuda seatud sihtideni
02.02 PhotoShopi kursus
08.02 Meditatiivse õlimaali loomine
09.02 Tarot - tõlgitsemine ja ennustamine, jätkukursus
13.02 Klassikalised mõisaköögi toidud
13.02 Klaasisulatuse kursus
15.02 Lillemaal õlivärvidega
15.02 Hääl ja kõne - takistaja või abimees
01.03 Pingetest vabastamise kursus
07.03 Portselanehete valmistamine
12.03 Individuaalse aiaplaani joonistamine
14.03 Praktilise psühholoogia jätkukursus
26.03 Joogakursus energiakeskustest
27.03 Kodukujundaja ABC jätkukursus
03.04 Religiooni erinevad väljendusvormid
05.04 Näitlejameisterlikkuse kursus
11.04 Akvarellimaali kursus
Enne seda, kui ma Tallinna Vanalinnas asuvasse Õpetajate Majja kunstnik Tiiu Piiburi meditatiivse õlimaali kursusele torman, tunnistan toimetuses arglikult, et olen tegelikult puutunud kunstiga kokku rohkem kui keskmine inimene. Omal ajal panid minu vanemad mind kunstikallakuga kooli õppima, eks ikka lootuses, et see minust andeka kunstniku voolib. No ei voolinud.
Antud eksperimendi juures tasub seda fakti pigem eirata, sest peale kahteteist pikka kooliaastat otsustasin elus hoopis teise suuna võtta ja kunstiakadeemia asemel filoloogi hariduse valida. Nähes enda ümber igapäevaselt tõeliselt andekaid noori kunstnikke, leidsin, et kui ikkagi tõelist annet ei ole, siis pole mõtet ka punnitada ja nälgivaks pintsliliigutajaks hakata.
Ma suisa lubasin, et ei võta enam kunagi pintslit kätte, sest päris ausalt öelda olin kogu selles kunstivärgis ikka tõeliselt kehv.
Seetõttu oli mu hirm lõuendil mingi käkk kokku keerata – millise mure peale kõik teised kursusel viibijad ühises laulukooris naerda itsitavad – isegi suurem kui inimesel, kes maalimisega varem kokku puutunud ei ole.
Raske esimene samm
Tegelikult tulebki endas ületada üks peamine barjäär ja astuda esimene samm – üle kunstikursuse ukseläve. Sealt edasi läheb üldiselt kõik juba väga positiivses ja julgustavas õhkkonnas, nendin ma, kui mõningase hilinemisega (piinlik küll!) maalikursusele jõuan ja peale lühikest tutvustavat ringi kursust juhendava kunstniku Tiiu Piiburi meditatiivset sissejuhatust kuulama asun.
Tiiu paneb linnulauluplaadi mängima ja räägib/asub hästi rahustaval toonil meie mõtteid suvistele ilusatele sündmustele suunama. „Mõelge mõne suvise hetke peale, kus te olite tõeliselt õnnelik. Nüüd võtke see tunne...“ jutustab Tiiu.
See meditatsioon oli minu jaoks täiesti uus asi, olen ikka pigem aktiivse füüsilise maandamise poolt olnud...
Kui mina näen ikka üsna palju vaeva, et mõtted töölt ära kiskuda ja ennast teisele lainele lülitada, siis ülejäänud kaheksale maalihuvilisele tundub juhendaja rahulik hääletoon mõjuvat. Mõni sulgeb silmad, teine suunab pilgu kaugusesse ja kõik üritavad juhendaja palvel headesse mõtetesse pugeda.
Mina aga lonksan närviliselt kuuma teed ja püüan pingsalt meenutada, mida ma üldse viimasel ajal peale töö olen teinud...
Ja siis saabus ingel
Järgmine ülesanne: kanda oma emotsioonid lõuendile. No kuidas ma seda teen, kui pole mõtete manamisegagi kuhugi jõudnud? Õnneks on Tiiu võtnud kaasa ka väga suure koguse loodusfotosid, mis läksid inpiratsioonivaesuse korral enamiku seas koheselt loosi.
„Algajate jaoks on mingi näitefoto väga heaks toetuseks, kergem on ju ikka midagi maha joonistada,“ selgitab Tiiu. Nii et liblikate, lillede või päikeseloojangu pilt näpus, suundume kõik nagu tublid koolilapsed õlituubide ja pintslitega kaetud laua juurde ning täidame juhendaja oskuslikul abil oma värvipaletid.
Varem õliga kaetud lõuend läigib kannatamatult laual ja ootab, millal teda värvidega katma asutakse. Loodus? Või nii? Ma pole kunagi suur looduse joonistaja olnud, pigem tuleb välja kõik, mis abstraktne. Ma tunnen ise ka, kuidas mu ilme iga hetkega aina murelikumaks muutub...
Ja siis ma nägin ilmutust! Või peaaegu ilmutust – fotot, millel müstiline inglitiibadega poiss mäenõlval kõndimas. Maalimine võis alata.
Nüüd on kõik rikutud
Samal ajal kui kõik kursusel osalejad nohisedes ja pintsli krabinal oma töö kallal nokitsevad, jõuab tõeliselt abivalmis ja julgustav Tiiu kõigi juurde. „ Oih, sa ju nüüd kraabid pintsliga liiga tugevalt, katsu natuke õrnemalt,“ annab ta nõu mu pinginaabrile. „Aga kui sa lisaksid siia natuke sinist, hakkaks see nurk ka elama,“ kostab teise laua äärest.
Endale teadvustamata, mis pintsliga mida teha tuleb või kuidas värvid omavahel kokku käivad, uhan ma molberti risti-rasti värvilaike täis ja saan kõrvalseisjatelt kiita. Õlivärv on nii huvitav vahend, et isegi kui värv on pinnale kaetud, siis saab seda jooksvalt nii mitu korda muuta, et ilme muutub totaalselt igast pintslitõmbest. Ma olen vaimustunud.
Juhendaja julgustus ja kiitus tõstab mu enesetunnet märgatavalt... aga no ei lähe palju, kui see taas porri vajub. „Aga vaata, võta lihtsalt lapp ja pühi see värvilaik maha,“ tuleb Tiiu õnnetule inglijoonistajale appi. Kergelt kohmetunud olekuga avastangi, et mis valesti, selle saab lapiga minema uhada. Ja siis reipalt uus värv peale ning kõik hakkabki palju huvitavamalt kumama!
Ühel hetkel kaob tahtmine pingsalt näitefotot kopeerida ja võimust võtab tõeline hasart maalida oma tundeid ja nägemust
Jess, kunstnik minu sees ärkas ellu, tunnistan endamisi hämminguga. Tagantjärgi pilti vaadates ei suuda ma ise ka uskuda, et millegi sellisega hakkama sain. Kas tõesti on minu maalitud? Uhkusega kavatsen oma inglikujutisega õlimaali kodus aukohale riputada.
Ja heal meelel julgustan ma ka kõige skeptilisemaid: minge Õpetajate Maja maalikursustele – ilus õlimaal valmis teha on maailma kõige lihtsam asi.
SIDEBAR
Maalimise asemel!
Kellele maalimine siiski kontimurdev või pisut arusaamatu tundub, leiab Õpetajate Majast ka teisi väga põnevaid kursusi.
17.01 Kodukujundaja ABC
23.01 Tervendav jooga ja dünaamilised meditatsioonid
25.01 Natüürmort õlivärvidega
25.01 Praktilise psühholoogia ABC
31.01 Meigikooli Meistriklass
01.02 Keraamika töötuba
02.02 Kuidas muuta oma elu meelepäraseks ja läbi selle jõuda seatud sihtideni
02.02 PhotoShopi kursus
08.02 Meditatiivse õlimaali loomine
09.02 Tarot - tõlgitsemine ja ennustamine, jätkukursus
13.02 Klassikalised mõisaköögi toidud
13.02 Klaasisulatuse kursus
15.02 Lillemaal õlivärvidega
15.02 Hääl ja kõne - takistaja või abimees
01.03 Pingetest vabastamise kursus
07.03 Portselanehete valmistamine
12.03 Individuaalse aiaplaani joonistamine
14.03 Praktilise psühholoogia jätkukursus
26.03 Joogakursus energiakeskustest
27.03 Kodukujundaja ABC jätkukursus
03.04 Religiooni erinevad väljendusvormid
05.04 Näitlejameisterlikkuse kursus
11.04 Akvarellimaali kursus